Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/221

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

220

seas, wärises kõigest kehast ja ta ehmatanud nägu tuletas tohletanud kaalikast meelde.

„Mis ta tahab?“ päris Wittelbach.

„Ei mina tea! Mind kästi aga meistrit kutsuda.“

„Kus Leena on?“

„Leena saime sahwrisse ära peita.“

Ma tulen kohe.“

Meistril läks arupidamiseks weidi aega tarwis. Mida wõis politsei-ametnik temast soowida? Peale Leena asja ei tulnud talle ühtegi muud meelde. Oliwad nad talle siiski wiimaks jälgedele saanud! Arusaamata ainult, kuda?…

Mathias Lutz lähenes töötawate sellide seast meistrile. Ta oli kõige lähedamal seisnud ja Liisa sosinast sõna „wartal“ wälja kuulnud.

„Mis wiga, meister?“ küsis ta tasahiljukeste.

„Jaoskonna-ohwitser olla majas.“

Mis selli näokarwasse puutus, siis ei andnud see kolletuse poolest Liisa omale palju järele.

„Kas teate, mispärast ta tuli?“

„Mitte põrmugi. Ainus põhjus wõib see olla, mida isegi tunnete.“

„Ja mis Te temale wastate?“

„Selle üle pean praegu nõuu.“

„Kas ta Leenat juba näinud?“

„Ei.“

„Siis laske Leena uksest wälja ja öelge, et teda majas ei ole.“

See nõuu näis Wittelbachile esimesel silmapilgul kõlblik olewat. Siis aga raputas ta pead.

„Enne waatame järele, kas meie maja-ust mitte ei walwata.“