240
„Mulle ka. Aga kui sul nüüd mõlemad juba oleksiwad — Leena ja raha, ja rööwel tuleks ja nõuaks emba-kumba saagiks; kumba sa kergema südamega annaksid? Kujuta seda omale wõimalikult elawalt silma ette ja wasta siis.“
Aga see’p see sõlm oligi, mille lahtipeastmise kallal Mathias ise nii palju waewa ja piina nägi! See’p see wõitlus pea ja südame wahel oligi, mis mehe öösetel wingerdama pani nagu pooleks tallatud madu! Seisis tal see õitsew tütarlaps oma terwe nooruslise lõhnaga, oma neitsilise rõõskuse ja wärskusega silma ees, siis hüüdis ta süda: Missugune warandus sinule! Ära seda käest lase!… Juba sel silmapilgul, kui ta teda esimest korda nägi, wilksas tal äkiline mõte peast läbi: Küll saaks sest kena naine!… Aga kui ta teine kord siis Wittelbachi kolmekordset maja waatles, wõi silmad selle mürina ja kärina üle laskis käia, mis suures õitswas äris walitses, siis hakkas ta pea sumisema ja helisema ja wõrgutaw heal tuli kuuldawale, mis ütles: Rikkus on kallis asi, rikkus on wõim, rikkus on auu, rikkus on õnn! Iludus kaob, rikkus jääb… Ja ta seisis jälle endisel paigal ja wõitlus wõis uueste peale hakata…
„Konrad“, ütles Lutz käsipõsekil, „kumba sina rööwlile annaksid?“
„Kumb mulle wähem armas oleks.“
„Aga kui sulle mõlemad ühel määral armsad oleksiwad?“
„Siis annaksin tüdruku rööwlile.“
„Tüdruku? Miks siis tüdruku?“
„Sellepärast, et raha mulle sel puhul armsam on kui tüdruk.“
„Aga ma ütlesin ju —“
„Ja, sa ütlesid, et nad sulle ühel määral armsad on. Aga see on lollus, armas wend, — usu mind ja ära pane
