241
pahaks! Ühel määral ei wõi nad sulle mitte armsad olla, ehk sa ei armasta ühte neist õieti, ja see üks on siin tüdruk. Kas tead, Mati, kui sulle üks tüdruk tõeste südame külge on kaswanud, nii kõwaste, et seda õigeks armastuseks wõib nimetada, siis jätaksid oma teise armastuse, kus tühi, wiskaksid ta kerjajale kübara sisse, ja jääksid oma tüdruku juurde… Mul oli Rheini ääres üks tüdruk, see oli ise rikas. Sellepärast ei tahetud teda mulle anda. Ma läksin wanemate juurde ja ütlesin: ‚Andke mulle oma tütar palja särgiga ja siin maksan Teile ta särgigi wälja. Kõik muu on mulle põhk‘… Nad wiskasiwad mu uksest wälja… Sellesama sõnaga astuksin weel praegugi nende ette, kui mu tüdruk mitte hauas ei puhkaks… Minule, Mati, oli tüdruk armsam kui willad, mille sees ta istus. Sinu juures on lugu ümberpöördud. Sina soowid willu. See tähendab: tüdruk pole sulle nii armas, et sa willadest suudaksid ilma jääda. Wõta siis willad! Ma ei mõista sind sellepärast hukka. Sa oled koguni õigel teel. Parem juba rikkus kui poolik armastus. Sel puhul on esimene wiimasest palju rohkem wäärt. Mina teeksin sinu asemel just niisama. Ainult otsusele pead sa kord jõudma, rahu leidma, et sa öösel jälle magada saaksid ja teisi magada laseksid.“
Huber ootas wastust; Lutz uuris aga waikides oma õlleklaasi, mille põhjast pisikesed pärlid üles wahu sisse tõusiwad. Seal wälkus äkitselt helkjas läige Huberi silmadest.
„Mati,“ wõttis ta uueste sõna, ja korraga oli ta nägu sügaw-tõsine, ta healel peaaegu pühalik kõla. „Et ma nüüd näen, kuda lood sinu südames seisawad, siis tahan sulle midagi tunnistada. Ma pean sulle saladust ilmutama, mis mind seni raskeste rõhus, sest et sa mu sõber oled… Mati, mina armastan Leenat…“
