243
„Seda ma ei tee mitte!“ põrutas Mathias korraga; ta käed wärisesiwad ning silmade ümber tekkisiwad punakad rõngad. „Seda ei tee ma kunagi! See on alatu sinust, et sa salaja, minu selja taga, niisugustele mõtetele maad oled andnud! Seda poleks ma sinust mitte lootnud! Sa pole mitte sõber, waid wilets äraandja! See tüdruk on minu — kas kuuled? Kellegil muul ei ole tema kohta õigust. Ja kellegil muul ei ole talle rohkem pakkuda kui minul!“
Huber puhkes korraga laginal naerma.
„Braawo, Mati, braawo!“ hüüdis ta ja kaapas tal nagu wihasel lõwil mõlema käega üle laka. „See oli möirgamine, mis mulle meeldib! Ma näen, sa oled murdja, keda äritada ei tohi. Ja et mulle mu luud-kondid armsad on, siis jätan seda teinekord tegemata. Olen nõndagi eesmärgile jõudnud… Mati, nüüd ei aita midagi, sa pead mammona koide kätte jätma ja Leenale kosja minema!“
Lutz uuris mõne aja Huberi naerwat suud, äigas siis käega näo üle ja urises healega, millest nagu raugewa kõue kauge kaja kuuldus:
„Sa heitsid siis minuga nalja, Konrad?“
„Näib peaaegu nii olewat,“ hirwitas Huber. „Mis ma sinuga siis pidin peale hakkama, kui sa kahte tüdrukut korraga ütlesid armastawat! Sa oled säärastes asjades poisike, ja poisikestega wõib ometi nalja heita, iseäranis, kui sel tulus otstarbe on. Ja tulus otstarbe oli sel kahel sihil — sinu kui ka minu kohta.“
„Kuidas sinu kohta?“
„Nüüd aga ära arwa, et ma jälle nalja heidan. Nüüd räägib sinuga tõsine mees ja õiglane sõber, kes sind tahab aidata, ilma et ta iseennast unustaks. Ma tunnen neid raskusi, mis sulle Berthast taganemine kaasa toob.
