247
oma koolja-näpuga ja ütles: ‚Konrad, ää ole eesel, et selle wana ja tigeda tüdruku pärast minu wastu truuduse murrad!‘… Ja ma ei taha eesel olla, Mati.“
Mati sülitas.
„Sa mängisid minuga siis weel kord, ja mina lammas uskusin jälle!“
„Ma tegin ainult wastuproowi, armas sõber,“ wastas Huber kuiwalt. „Tahtsin näha saada, kui sügawad juured su tundmustel Bertha wastu on. Täielisele selgusele tahtsime ju täna õhtu jõuda, ja ma rõemustan, et see meil korda on läinud. Ja kas tead, misüle ma weel saatanlikku meelehead tunnen? Selle karistuse üle, mis Oskar Brandti kord abielus ootab. Seda on ta auusaste ära teeninud — niisugune salakoi, niisugune kahepaikne ilalakkuja, niisugune tööliste-koorija!… Ma usun, nüüd wõime tema ja ta tulewase terwiseks juua?“
„Kust sa siis nii kindlaste tead, et Bertha tema tulewaseks saab?“ küsis Lutz, kui nad klaasid tühjendanud. „Seni pole ta mamsel Wittelbachi ees mitte armu leidnud.“
„Ma ei tea midagi, aga ma aiman seda,“ wastas Konrad, „sest ma tunnen Oskar Brandti. See mees sööb enese nagu tõuk puust läbi — pikkamisi, aga kindlaste.“
Jutule tuli nüüd waheaeg. Kumbagil oli oma mõtetega tegemist. Wiimaks ohkas Lutz nii sügawaste, et Konrad kõrwad kikki ajas.
„Ja, ja, sul seisawad nüüd tõsised tunnid ees,“ ütles ta heatahtlise pilkamisega. „Esmalt palaw lahing lendawa maduga ja siis midagi, mis sinusugusele käpardile weel raskem — tuwikese püüdmine. Kahju, et ma sind seejuures kuidagi aidata ei saa! Pulma peatäie eest teeksin seda heameelega.“
