249
„Sa teed mu südame natuke kergemaks,“ wastas Lutz mõttes. „Aga hirm on mul siiski, Konrad, suur hirm lendawa mao kui ka tuwikese eest! Sul on õigus, ma olen niisugustes asjades poisike… Ole ometi hea mees ja anna mulle nõuu, kuda ma kõike seda pean peale hakkama, mis mul teha on?“ Ja Huber märkas, kuda Mati seejuures ära punastas nagu noor neitsi.
Huber püüdis, kui see talle ka raske oli, tõsise näoga aru pidada.
„Sa ei julge siis awalikult kumbagi ette astuda ja oma südant, kuda kord ja kohus, wälja puistata?“ küsis ta.
„Nende ette astuda ma ehk julgeksin, aga ma ei tea, missuguste sõnadega ma neid kõige paremine wõiksin pehmeks teha.“
„Siis kirjuta neile,“ pani Huber ette. „Astu esimene samm kirjaga, siis on kõnelemine pärast lihtsam. Muidu on peaaegu karta, et Bertha oma sõnade ja kõige pealt pisaratega sinu pehmeks teeb, ja seda ei tohi sündida. Kirjutada, sa argpüks, ometi julged?“
„Ma loodan,“ naeratas Mathias, „ja ma mõtlesin juba isegi selle peale… Sa tead, Konrad, et mind tulewal nädalal kolmeks kuni neljaks nädalaks mõisatesse tööle saadetakse. Mis sa arwad, kui ma neile maalt kirjutaksin?“
„Tore!“ hüüdis Konrad. „Sa oled siis tormide eest, mis su ilmutused sünnitawad, ise pelgus, ja kui tagasi jõuad, on marutuuled sedawõrt raugenud, et nad sind ümber ei puhu. Tõeste, sinusugune kosilane peab armastuse-asju ikka saja wersta tagant toimetama!… Ja nüüd lase omale õnne soowida, et kõik hästi läheks. Terwiseks, sa õpipoiss kosilaste seas!“
Nad jõiwad oma kuus pudelit õlut aegamööda ära ja sattusiwad üsna rõemsasse tujusse. Lutz tundis oma rinna
