257
salajas ega awalikult, ja et iseäranis Leena kõige wähematki pole teinud, et mind meelega oma poole tõmmata. Sa teed temale suurt ülekohut, kui sa teda nii raskeste ja nii inetumalt süüdistad. Kaeba minu peale, jäta see süüta inimene rahule!“
„Sa armastad teda?“ litsus Bertha nähtawa waewaga huulte wahelt wälja, ja ta heal oli nagu mahasurutud ägamine.
„Ja,“ wastas Mathias selgeste ja kindlaste.
„Ning tahad teda kosida?“
„Ja.“
,Aga sa oled minu! Ma ei anna sind priiks!“
„Sa ei anna mind priiks, teades, et ma sind mitte ei armasta —?“
„Ma ei nõua sinu armastust, ma suudan ilma selleta läbi saada!“
„Ka siis, kui sa tead, et ma teist armastan?“
Bertha surus mõlemad käed oma kitsa rinna wastu, nagu tahaks ta walusat pistet kinni katta.
„Ka siis!“ hüüdis ta.
Niisugune wisadus tegi Mathiase ometi weidi kohmetuks. Ta ei teadnud esimesel pilgul tõeste mitte, mis ta pidi wastama. Ta heal awaldas juba tõuswat äritust, kui ta wiimaks lausus:
„Aga niisuguse abielu eest ei wõi mina wastutamist oma peale wõtta, sest ma ei taha meelega kurjategijaks saada. Ja wägise ei wõida mind ju ometi midagi tegema sundida, kõige wähem nii tõsist sammu astuma panna… Ma pean imestades küsima, kas see meister Wittelbachi uhke tütar on, kes minuga nõnda kõneleb…“
Wiimase lause mõju oli suurem, kui Mathias ette teadnud arwata. Bertha nõksatas sammu tagasi. Ta sil-
