263
„Mis ta sulle siis esimeses kirjas ütleb?‘‘
„See on tühine sõbrakiri — wastus minu esimese niisamasuguse kirja peale, milles ma oma südame-asja weel ei ilmutanud. Ma tahtsin temaga esimese ilmasüüta kirjakesega ainult ühendusesse astuda, teda ette walmistada. Wäga kahtlane oli mu meelest juba, et ta wastused mõlemate kirjade peale nii hilja tuliwad, alles paari nädala pärast. Wiimase wastuse sain waewalt paar päewa enne kojusõitmist kätte… Sa näed nüüd, Konrad, et sa waleprohwetit oled mänginud! Poolteise kuu eest andsid sa oma pea selle eest, et tuwike tuleb, kui ma wilistan. Kas näed, kuda sinagi wõid eksida, sina, kes sa mind õpipoisiks säärastes asjates nimetasid, ise aga meister tahtsid olla.“
Huber hüppas püsti ja tahtis ärewuse pärast edasi-tagasi hakata jooksma. Aga ära nähes, et ruum selleks liig kitsas oli — ta tõukas iga sammu pealt wastu seina — wajus ta ägades tooli peale tagasi.
„Ja ma ütlen sulle — ta armastas sind siiski!“ hüüdis ta ja lõi rusikaga laua peale. „Ma lõikan oma nina otsast ja annan weel kord oma pea pandiks, kui ma mitte õieti ei näinud. Waheajal peab midagi juhtunud olema. Ta on kas kellegi teise poole löönud, wõi ta seisab mingi sala mõju all, mis teda sunnib sinust taganema. Õige asi see ei wõi olla, wõi ma peaksin ju sõge olema — weel sõgedam, kui sina ise.“
„Sa tahad wägise ilmeksimata olla, Konrad,“ ütles Lutz. „Sa usud oma silmi rohkem, kui tõde ennast, ehk küll wiimane sul nüüd must walge peal käes on.“
Huber luges kirja weel kord pikkamisi ja uurides läbi, nagu püüaks ta ridade wahelt seda wälja otsida, mida ta ridade seest mitte ei leidnud. Wiimaks hüüdis ta, nagu oleks ta tõeste ühe lootuse-kiire tabanud:
