Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/280

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

279

tagasi lükata. Mil põhjusel see sündinud, oli talle praegugi weel arusaamata, kuid selle küsimuse uurimiseks polnud tal enam asja ega mahti —ta elas ainult õnnelikule olewikule.

Mathias ise oli kõik unustanud, mis ta südant enne seda armastust täitnud: raha, wara, auu ja kuulsus — kõik oli uduks, tolmuks saanud; ta wiskas kõik seda rahuliku meele ja naeratawa näoga kerjajale kübarasse, nagu Konrad Huber õiete ette arwanud. Ta oli selle wara eest tõeste kümme korda suurema wõitnud.

Ja nõnda jõudis pulmapäew wiimaks kätte. Noorpaari pesakene, mida Mathias armastusega ehtinud, oli walmis: kaks wäikest kambrikest köögiga Lühikese jala all, peigmehe oma tehtud tuli-uute mööblitega ja tema walitud ning ostetud ilu- ja tarbe-asjadega wälja ehitud. Tal saab siin lõbus ja waikne elada olema — mõtles Lutz kõige selle ilu üle pilku heites — ja minul hea puhata! Ja ta silm naeratas ja põu täitis end päikese-paistega. Ta luges ennast õnnelikumaks meheks terwes linnas. Ta oli nüüd õnnelik, et ta anda wõis; waremine oli ta arwanud, et wõtmine õnnelikuks teeb. Kui ekslik oli see mõte ta meelest praegu…

Laulatus oli Niguliste kirikus, kus Mathias leeris käinud, ning seda toimetati muidugi Saksa keeles.

Pulmad pidas Lutz iseenda wäikeses korteris ära. Temal ega mõrsjal polnud ju palju külalisi — Wittelbachi sellid, enamiste poissmehed, mõned noored neiud Leena wõi Tiina tutwuskonnast, meister Wittelbach, kelle abikaas ja tütar ära jäiwad, ning peiu isa, ema, wend ja õde ning lõpeks — Leena ema. Jah, ka see. Tütar oli temaga ära leppinud. Ta mõtles: eks ta ole ikka minu ema ja pealegi wana inimene, kes warsti hauda suigub. Saanitee juhtus jõuluks ka just hea olema, ja nii laskis ta