288
Ärasaatmise-koht oli Tallinn ja postitempel näitas eilast päewa.
Mõni naljahammas, keegi tuttaw, kes mind mu lesepõlwe pärast nokib — mõtles Mathias. — Ta wõrukael tahab mind wist aprilli saata, ehk küll täna esimene ega wiimane aprill pole. Rumal nali ülepea!
Ja ta hakkas käekirja uurima, et wälja saada, kes tema tuttawatest tembu toimesaatja wõiks olla.
Ta ei jõudnud aga mingile tõenäolisele otsusele. Kiri wõis niihästi meeste- kui naisterahwa sepitsetud olla, hoolimata tähtede tugewusest ja tüsedusest. Ta oli saksakeelne, aga tähed tawalise pruugi wastu ladinakeelsed. Nähtawaste oli kirjutaja oma kätt osawaste muutnud.
Mathias wiskas paberilehe kõrwale ja magas järgmise ja weel ühe öö üsna rahuliselt. Ta püüdis ennast Leena waikimise üle mitme põhjuse najal trööstida. Esmalt oli juba postitalitus maal, iseäranis külarahwale, lõpmata wilets ja kirjade käik pikaldane. Wõib olla, et Leena ema raske haiguse pärast esimesel nädalal kirjutama ei saanud hakatagi; ja kui ta wiimaks kirjutas — kes teab, kui kaua kiri nüüd ühes wõi teises kohas wedeleb. Küll ta wiimaks ikka linna jõuab. Wõimalik on aga ka, et Leena mõtleb: Mis ma ilma-aegu enne kirjutan, kui tean, millal ma koju wõin minna. Ta wõib ju arwata, et mul siin, oma kodukohas, midagi häda pole…
Aga Lutz wõis mõelda ja teha, mis tahtis — ta rahutus kaswas siiski iga päewaga, wiimaks iga tunniga. Tahtmata kahmas ta wahete-wahel „aprilli-kirja“ jälle kätte ja luges ta tölbi sisu weel kord üle.
„Proua Brink — mõtles ta — on see nüüd mõni elaw inimene wõi paljas wäljamõeldud nimi? Sauna uulitsat ma tean. Kas seal maja nr. 17 peaks olema, seda sünniks kord
