290
— toores tähendus. Tema pidada oma naist ämmaemanda juurest otsima!… Lutzil tõusis wihapuna põske, ta käsi läks rusikasse. Kui ta selle lurjuse, kes teda nõnda julges pilgata, praegu kätte oleks saanud, ta oleks ta waese-omaks tüminud…
Juba tahtis ta ümber pöörata ja koju minna, kui ta peast mõte läbi käis, mis ta jalga peatas.
Kuda oleks, kui nalja pärast sisse astuksid ja — emand Brinkiga paar sõna räägiksid?… Ehk saad tema kaudu kuidagi selle jälgile, kes sinuga niisugust läila nalja heitis…
See oli paljas mõte, aga ta sai ilma pikema arupidamiseta otsuseks, sest Mathias tundis sala sundi põues, mis teda wägise edasi tõukas.
Ta astus maja suurde, kiwipõrandaga eeskotta, mille ühe seina ääres kiwidega täidetud pesurull seisis. Kitsas, pruuniks wärwitud wõi wanadusest tõmmuks läinud trepp wiis teise korra peale. Wastas olewas seinas, alumisel korral, oli kahekordne uks ja selle peal läikis walgest wasest nimesilt. Mathias astus ligemale ja luges selle pealt weel kord emand Brinki nime. Korter oli siis leitud.
Ta kõhkles weel sisseastumisega ja kõndis paar lühikest sammu edasi-tagasi, kui korraga koja-uksest wäike, umbes kümne-aastane tütarlaps ruttu sisse astus ja otsekohe emand Brinki korteri poole kõpsis, ilma kojas kõndiwat meest suuremat tähele panemata. Ta koputas, kui ta wälise ukse lahti tõmmanud, sisemise ukse peale. Alles tüki aja pärast tehti talle lahti.
Mathias astus lapsele ruttu järele, et mitte uueste koputama hakata, kuna uks juba kord lahti oli. Ta jõudis wäikesesse, lahtise uksega eesruumi, mille pruunide eesriiete wahelt ta wabalt awarasse wõeraste-tuppa wõis waadata. Ukse awaja oli teine, weidi wanem tütarlaps, kes kiireste jälle
