293
arusaamatalt, nagu sonimise-tujus olew palawiku-haige ning kordas järsku peaaegu ägedalt oma endist küsimist:
„Kes juhatas sind siia?“
„Ma ei tea mitte, kes mind juhatas. Aga see on ükskõik. Peaasi on, et ma sinu siit leian. Ma ei teadnud, et sa siin oled… Nüüd tule minuga koju, Leena!“
Ta kõneles wagusalt, pool meelitades, nagu wäikese lapsega. Leena aga raputas pead.
„Koju? Ma ei tule enam koju.“
„Kuidas? Sa ei tule enam koju?“
„Ei.“
„Leena, kas sa siis und näed?“ ütles Mathias ja puutus teda õlast. „Kas sa mind ei tunne? Ma olen ju sinu mees! Miks ei taha sa minu juurde koju tulla?“
„Ma ei wõi… Nüüd mitte enam… nüüd mitte… nüüd on — kõik — otsas…“
Tal tungis äkitselt nii metsik nuuksumine kurgust, et ta terwe keha wabises ja rind nagu lõhkeda püüdis. Seejuures waatas ta täieste kuiwal silmal mehe poole üles, ja ta pilgus oli midagi, mis Mathiase südame tarduma pani. Mathias luges sellest waatest, mida ta mõelda ei suutnud, aimata ei julenud, uskuda ei tohtinud — ta luges neist armu ja halastust kerjawatest silmadest oma naise — süütunnistust…
„See — laps — siin,“ algas ta kogeldades, kuna õhk ta ümber mustaks lõi, „see laps on — sinu — ja — ja mitte — minu…!“
Noore naise ilus, walkjas käherpea langes lapsukese peale maha, nagu oleks seda raske käega wajutatud. Siis libises ta keha pikkamisi tooli pealt alamale, kuni põlwed
