Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/296

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

295

Pilt oli alles. Ta oli endine. Midagi polnud kadunud. Seda ilusat peakest ta ees rõhus raske süü maha, ja need walged, wärisewad käed, mis nii sagedaste meelitawalt mehe kaela ümbert kinni hakanud, surusiwad praegu selle süü nähtawat wilja hingerdawa rinna waslu…

Ja siiski — siiski raputas Mathias Lutz uskmatalt pead. Tema üle walitses korraga imelik, sügaw rahu. Ta nägu oli kahwatu, aga külm ja aeglane.

„Leena, tõuse üles,“ ütles ta ja hakkas teda teist korda aitama. „Tõuse üles ja lähme koju. Seal wõid mulle jutustada, mis see kõik tähendab. Sa oled haige ja mina — mina olen ka wist haige… Tule koju, Leena!“

Korraga koputati wälise ukse pihta. Üks wäikestest tütarlastest, kes seni kõrwal olewa toa ukse wahel seisnud, jooksis tulijatele wastu, kuna uks lukust lahti oli. Sisse astusiwad kaks naisterahwast. Üks oli wanadlane, paks, punetawa näoga emand, teine, sugu noorem ja saledam, näis küpsema eaga neiu olewat. Nad oliwad nii ühte nägu, et neid raske polnud õdedeks pidada.

„Mamma!“ hüüdis wäike tütarlaps, ja kuna ta ennast jalawarwaste peale püsti ajas, näis ta temale midagi kõrwa sosistawat.

Ilma üleriiet ja kübarat ära panemata astus emand Brink ukse eesriiete wahelt ruttu tuppa ja jäi imestades seisatama ja wahtima.

Emand Lutz tõusis parajaste mehe abil maast ülesse ja wajus nõrgalt tooli peale tagasi, kuna lapsuke ta käe peal paar korda kaeblikult healt tegi.

„Kes on see herra? Kuda ta siia sisse sai?“

Nende wõerastawate ja wäga karedate küsimustega astus ämmaemand raskel, tätsawal sammul ligemale, kuna ta silmad ärkawa wiha pärast wälkuma lõiwad.