Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/299

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

298

tõmmas ta kätt-pidi kõrwal olewasse tuppa ja sosistas talle wärisedes näosse:

„Mathilde, ma kardan, ta tapab ta kodus ära!“

Mispeale Mathilde hirmu pärast nutma hakkas…

Wältas mõni hea minut, enne kui peata naisterahwad isand Lutzi soowi jõudsiwad täita. Kindlal käel aitas Mathias ise naist wäljaminemiseks riidesse panna. Lapselegi heitis ta willase rätiku üle, mis talle kuskilt kätte puutus. Siis asus ta toetades Leena piha ümbert kinni ja wiis ta hoidlikult uksest wälja. Õnneks peatas wagusas uulitsas ühe maja ees woorimees, kellel aega oli. Lutz tõstis naise wankrile ja nad sõitsiwad koju. Terwel teel ei lausunud kumbki ainust sõna. Ka lapsuke ema rinnal oli wait, nagu suluks temagi suukest halwaw hirm lähemate silmapilkude eest…

Ehawalgus wäljas oli waheajal kustunud. Nad astusiwad kodus pimedasse tuppa. Mathias talutas naise, kelle nõrkus iga sammuga suurenes, pooldis kandes sohwa juurde, pani ta sinna istuma ja wabastas teda mantlist ja kübarast. Siis süütas ta mõlemad laua peal seiswad küünlad põlema.

Mida heledamaks tuli edenes, seda selgemalt ta helk ümbrust walgustas, seda täidlasemal pildil kerkis nende silma ette nende pesakene, see ilus, armas, soe ja karsk pesa, milles nad neli nii magusat, nii õnnelikku kuud teineteisega mööda saatnud…

Ja nüüd ei olnud see pesa mitte enam ilus ja armas, sest ta ei olnud enam karsk!

See teadmine langes äkitselt nii määratuma rõhuga Mathiase hinge peale, et ta kokkumuljutud rinnast kaeblik ägamine wälja tungis. Nüüd wiimaks lõppes ta loomuwastane rahu, mis talle eneselegi wõeras olnud. Ta oli nagu inimene, kellele kuul ihusse tunginud ja kes siiski weel,