299
ilma walu tundmata, mõne sammu edasi jookseb, kuni nõrkus ta wiimaks maha sirutab.
„Miks sa mulle seda tegid, Leena!“
Selles hüüdes oli kõik koos, mis ta murduw süda praegusel silmapilgul tundis: walu, wiha ja piirita kahetsemine hirmsa õnnetuse üle, mis neid mõlemaid tabanud… Ta langes sohwa ees seiswa pehme tooli sisse, ta tugew, sirge kogu wajus kokku, ja noore naise ees istus sel pilgul elatanud mees, mahamuljutud, murtud inimene.
Noor naine ajas enese waewaga püsti ja wankus teise tuppa. Sealt tuli ta ilma lapseta tagasi ja lükkas wahe-ukse enese järel kinni. Ta istus jälle sohwa peale, aga mehest wõeralt eemale.
„Mati, meie wahel on nüüd kõik otsas,“ algas ta selle rahuga, mida meeleheitmine oma wiimasel tipul inimesele jagab. „Meie lahkume üksteisest. Sa oled jälle prii. Sa wõid oma õnne mujalt otsida. Ma lähen homme hommiku õpetaja juurde ja tunnistan, mis on sündinud. Sa wõid julge olla — ta laseb sind minust peasta…“
Kuid lahkumise-mõtte kohta näis õnnetumal mehel seda puhku iga mõistmine puuduwat. Ta hing wõitles alles asja enesega, selle tagajärgesid ei jaksanud ta enesele weel ette kujutada.
„Kõnele, Leena,“ tungis ta peaaegu paluwalt, „räägi ära, mis süü pärast sa mind nõnda oled karistanud! Tunnista üles, mil põhjusel sa minu õnne ära hukkasid…“
See wagune, leinaw kurbtus mõjus nooriku kohta sügawamalt, kui seda wägiwaldne waljus iganes oleks teinud. Leena kahmas mehe käest kinni, surus selle mitu ja mitu korda oma huulte wastu ning niisutas teda pisaratega, mis tal alles nüüd esimest korda silma tungisiwad.
„Sinul pole süüd, Mati, sa oled kõige parem mees ilmas,“
