305
ti jälle tagasi nõuda. Ta tahtis sind natuke julgeks teha, et sa linnas kauemine lärmi ei lööks. Ta teadis ette ära, et ta õde ja õemees pikale reisile lähewad, nii et sa nendeltki abi ja toetust ei leia. Kui tal mitte enam endist kurja nõuu ei peaks olema, mida sa aga teada ei wõi, siis teeb ta su wähemast eluajaks oma orjaks ja piinab sind, kuda aga ise tahab, sest kättemaksmine on magus…
„Mati, mu süda tahtis lõhkeda, kui ma sellele selgusele jõudsin. Mõte, linnast lahkuda, oleks mulle ka siis hirmus olnud, kui mind maal meeldiw teenistus ja hea elu oleksiwad oodanud, ja kui mul paruni poolt midagi poleks karta olnud. Ma armastasin sind, Mati! Ma armastasin sind sellest silmapilgust saadik, kus sa, minu põgenemiselugu pealt kuulates, oma helde, kaastundliku silmaga mu peale waatasid ja mind aidata lubasid. See armastus kaswas mu südames iga päewaga, ta täitis mind warsti nii wäga, et ma ilma sinuta ei arwanud elada wõiwat. Ja siiski teadsin ma, et sa teise oma oled, et ma ilma sinuta elama pidin. Sa olid Bertha Wittelbachiga niihästi kui kihlatud. See naisterahwas wõis sulle palju pakkuda, minult polnud sul midagi loota. Sa olid mulle kadunud, minu armastus oli asjata. Ja ometi ei mahtunud mulle mõte pähe, Tallinnast lahkuda. Ma tahtsin sind wahete-wahel nähagi saada, sinule ainult lähedal olla, sinuga ühes paigas elada…“
„Ja minu tundmusi sinu wastu ei märganud sa mitte?“ küsis Mathias wahele.
„Ma arwasin midagi märkawat, aga kindel ei olnud ma selle kohta mitte,“ kõneles Leena edasi. „Ma nägin ju, et ma sulle meeldisin, aga kuidas wõisin ma arwata, et sa oma kindla ühenduse neiu Wittelbachiga murraksid, et sa minu wäetikese pärast kõik maha jätaksid, mis sind tema
