306
külge köitis! Seda ma ei soowinud, seda ei julenud ma nõuda ega mõteldagi. Ma arwasin, et sind see, mis sa walinud, õnnelikuks teeb, ja ma soowisin ainult, et sa õnnelik oleksid…
„Nagu öeldud — paruni nõuu, mind jälle maale wiia, täitis mind ahastuse ja meeleheitmisega. Poole päewa piinasin oma pead mõttega, kust ja kuda abi leida. Sind, Mati, ei olnud Tallinnas, sa olid mõne päewa eest maale sõitnud. Pidin ma jälle meister Wittelbachi tülitama? Ma kartsin, et abi tema kaudu liig hilja tuleb; ta oleks asja enne Rutowi herrale pidanud ette panema. Ma oleksin hea meelega ise selle hea herra juurde jooksnud, kes minu eest kuberneri juures juba seisnud, aga ma ei teadnud, kus ta teenistuses on ja kus ta elab. Nõnda tuli mulle wiimaks julge nõuu, katset teha, kas ma mitte ise otsekohe kuberneri ette ei pease, ja nimelt weel selsamal päewal. Üksnes tema wõis mind aidata, ja kui ta seda mitte ei wõinud, siis teadis ta mulle wähemast öelda, mis wastuse parun temale andnud, mis mul karta wõi loota on.
„Ma wõtsin südame rindu ja läksin lõuna-ajal Toompea lossi; see oli ju meie majast ainult mõni sada sammu eemal. Paraku pidin ma seal kuulma, et kuberneri kodus ei olewat; ta reisinud ameti-asjus teadmata ajaks Peterburisse. Mind juhatati mu palwe peale abikuberneri ette. See ei teadnud aga minu asjast midagi; ta seletas lühidelt, see ei puutuda temasse, ma pidada ootama, kuni kuberneri herra koju jõuab, ja siis tema enese jutule ilmuma…
„Sa wõid arwata, mis mu süda nüüd ütles! Teadmata ajaks olin ma ilma kõige wähema abi-lootuseta! Minu heaks ei wõinud nüüd, kus kuberner kodust kaugel, keegi midagi teha, ei meister Wittelbach ega Rutowi herra. Paruni wanemad, kes mulle ka meelde tuliwad, teadsin ma maal nende
