325
„Wägiwallale pandakse wägiwallaga wastu!“ hüüdis Lutz. „Tema aga heitis wägiwallale sõnakuulelikult alla!“
„Seda oleksid sina tema asemel ka teinud! Sinust räägib paljas puhas enese-armastus, Mati! Sa mõistad oma naise hukka, sest et ta oma waranduse rööwlite andis, kes talle pistoli rinna peale pani, ja mitte sinule! Ning seejuures ei teadnudki ta, et sinul selle waranduse kohta soowisid, weel wähem õigusid on! Ma tahaksin teada saada, missuguse auusa põhjuse sa leiad, inimest hukka mõista ja karistada, kes omaga tegi, mis tahtis!“
„Ka omaga ei wõi mitte teha, mis ülekohtune, mis keelatud on! Priiskaja on pahategija. Ma põlgan igaühte, kes ennast raiskab. Ja ma põlgan ka oma naist, sest et ta ennast raiskas.“
Huber hakkas sõbra pea ümbert mõlema käega kinni ja wahtis talle sügawaste silma.
„Ma ei tunne sind enam!“ hüüdis ta. „Sa oled pealaest jalatallani muutunud, ja mitte sel wiisil, et sa mulle meeldiksid! Sina, kes sa muidu tõsiseid kuritöösid wabandasid, kes sa kuritöösid õnnetusteks ja kurjategijaid õnnetumateks pidasid — sina wiskad nüüd kiwi inimese peale, kelle kuritöö nimi õiguse pärast süütaus on!… Mati, ma peaksin sind põlgama, kui sa oma naise uulitsale wiskad.“
„Sina ei teeks seda mitte? Sa elaksid temaga edasi? Sa toidaksid wõera mehe armukest ja last? Wasta, Konrad — teeksid sa seda?“
„Ja.“
„Aga missuguse südamega?“
„Rahulise südamega, kui ma teda armastan.“
„Aga ta pole ju mitte minu oma!“
„Ta on sinu oma. Niikaua kui sa teda armastad, on
