330
unenägu,“ sosistas ta, kuna ta silmad endid pisaratega täitsiwad. „Sa oled minu — minu — minu, ja sul pole mingit süüd! Ma olen õnnelik nagu ennegi — mul on kõige puhtam, auusam, ilusam naine, kelle peale ükski sõrmega ei tohi näidata… Leena, korda, kinnita, et kõik wale on, et kõik minu peas tekkinud rumalus on — kinnita, et ma und näen, sonin, jamsin!“
Leena waikis. Ta waatas talle ainult kaeblikult, täis argtust silma ja lükkas hellal käel ta otsaesiselt juuksesalkusid tagasi.
„Sa ei wasta, Leena?“ kõneles Mathias edasi ja sattus äkitselt, nagu joobnud inimene sagedastegi, hoopis wastupidisesse tujusse. „Sa ei wasta mulle, sa ei suuda midagi waleks tunnistada, sa wõid ainult kinnitada, et kõik tõsi on!“ hüüdis ta, kuna ta Leena käe oma küllest tagasi lükkas. „Sa wõid mulle ainult tunnistada, et ma kord õnnelik olin, aga et sina mu õnne puruks oled löönud, nii et mulle sellest enam midagi muud pole jäänud kui häbistaw, südant muljuw mälestus!… Mine ära minu silmast, Leena! Jäta mind üksina oma waluga!… Ma tahaksin, et ma sind enam ialgi ei näeks!“
Ja ta langes selili sohwa peale, kattis oma nägu kätega ja nuuksus nagu wäike lapsuke.
Leena astus norus peaga teise kambrisse ja pani ukse wahelt kinni. — —
Teisel hommikul jäi Lutz jälle töösse minemata. Seks oli ta liig wiletsal olekul. Ta pea lõhkus walutada, ta käed wärisesiwad ja terwe keha oli nagu raske haiguse järele ära puretud, wäsinud, roidunud. Pead käe sisse peites, istus ta tumedal waikimisel akna all, kui Leena teda kohwile tuli kutsuma.
Niisugusel wäetil olekul on inimene alandlik, leplik, sõprust ja usaldust otsiw.
