331
„Leena,“ ütles Mathias kohwilauas paluwalt, „kui ma eila õhtu rumalat juttu ajasin, siis ära pane seda tähele ja anna mulle andeks. Sa nägid ju, kuda minuga lugu oli.“
„Sa ei öelnud ühtegi rumalat sõna,“ wastas Leena. „Mis sa kõnelesid, oli õige, ja ma tean, et sa ka täna nõnda mõtled, nagu sa mulle eila ilmutasid… Mati, ma palun sind, teeme kord lõpu! Miks peaksid sa ennast asjata piinama! Meie ei wõi kauemine ühendusesse jääda.“
Mathias waatas ta kolletanud, waewatud näosse, ja äraarwamata kaastundmus heitis talle hingesse. Sel silmapilgul oli ta meelest, kui oleks ta ise süüdlane, kui oleks kõik ülekohus tema pool, kui oleks ta ennast selle ilmasüüta inimese wastu halastamata wägiwaldlasena üles näidanud… Ta hakkas tema käest tugewaste, kuumalt kinni ja hüüdis:
„Leena, meie ei lähe mitte lahku, meie ei murra mitte oma ühendust, olgu sündinud, mis tahes! Ma tahan kõik unustada, oma peast ja südamest wälja kiskuda ja ainult selle peale mõelda, kes sa mulle siiamaani oled olnud. Ma ei suudaks sinust lahkuda, ilma sinuta elada. Huber tundis mind rohkem kui ma ise, ja ta ütles mulle: Mati, kui sa teda armastad, siis ei tõuka sa teda mitte ära. Ja ma ei tõuka sind mitte ära, Leena, — ma tean nüüd, mis minu kohus on!“
Noor naine waatas talle läbi suurte, hiilgawate pisarate näosse. Mathias tundis, kuda ta käsi tema pihus wärisema hakkas, ning nägi, kuda ta wiimaks terwest kehast nagu tõbine lõdises.
„Mati,“ sosistas ta, kuna ta tema pea ümbert kinni asus ja oma huuled tema juukste sisse surus. „Ma tahan sind teenida ja ümardada ja orjata, kuni mul hinge ihu sees on! Ma tahan ainult õhk sinu ümber olla — ilma nõudeta,
