344
„Ma tean!“ wastas Mathias, käega otsaesist kattes.
„No waata! Ole kodus, söö ja joo ja puhka, kuni sa jälle igatsust tunned töö järele. Mina tahan nüüd töötada — ka sinu eest.“
„Sina, Leena?“
„Ja. Mul pole ju nüüd last rawitseda, ma olen prii. Ja terwe olen ma ka. Et ma tööd oskan teha, seda sa tead. Mul ei saa tööst mitte puudust olema. Ja ma teen hea meelega, tõeste hea meelega tööd…“
„Sa tahad õmblema hakata?“
„Ja.“
„Seda ma ei luba.“
„Kuidas, Mati?“
„Seda ma ei luba ialgi! See oleks mulle häbiks… Selleks oled sa mulle liig — liig kallis…“
Leena hiilgaw pilk ütles talle tänu selle sõna eest.
„Aga ma töötaksin ju lusti pärast ja — salaja, täieste salaja — keegi ei pea seda teada saama…“
„Wait, Leena, sul on majatalitus tööks… Sinu teenistust pole meil waja — nii kaugel pole meie elujärg weel mitte. Ma jaksan weel sind ja iseennast toita. Ka tööle tahan ma jälle minna, aga — seks pead sa mulle — natuke aega andma… Tallinnas ei taha ma enam tööd wõtta…“
„Sul on nõuu siit ära minna?“
„Ja. Eemale siit. Wõimalikult kaugele. Ma tahan meistriks saada. Meistriks pean ma saama, poolele teele ei wõi ma seisma jääda. Anna mulle aga niipalju aega, et ma siin oma asjad wõiksin ära toimetada…“
„Missugused asjad, Mati?“
„Noh, ühed ja teised äriasjad, mida sina ei tunne.“ — —
Et teda mitte pahanda, jättis Leena oma nõuu, rahalist tööd otsida, katki. Mehel oli talle ju weel majapida-
