346
seletas olek, milles ta igakord tagasi tuli, seda seletas seltskond, milles Leena teda wahel juhtus nägema ja millest ta ühe wõi teise wahel koju kaasa tõi, et siin täiendada, mis joogimajas pooleli jäänud. Ta sattus põliste ja alaliste joodikute ja muude tumedate isikute sekka, kes wist tööd niisama pelgasiwad kui politseid. Jah, ta hakkas kainetest, auusatest, mõistlikkudest inimestest, nende seas ka Konrad Huberist, meelega eemale hoidma, nende wastu waenlikku olekut näitama. Nende eluwiisid ei meeldinud talle, nende nõuuanded, manitsused ja hoiatused pahandasiwad teda. Ta tundis ainult weel omasuguste seas lõbu ja maitses wabadust.
Sel lool polnud ime, et Lutzi majasse warsti puudus wõersile tuli ja et puudusele waesus ja wiletsus järgnesiwad. Tema korjandus ja meistri kingitus oliwad ühel heal päewal paljaks ilusaks mälestuseks kokku sulanud. Mis paljude aastate jooksul kogunenud, lendas kuude ja nädalate jooksul tuulde. Mis töö ja waew ja hool armastusega soetanud, seda õgis alkoholi-mooloh tänuta nahka… Ja nüüd sirgus häwitaw käsi muu wara järele ahnelt wälja. Majast hakkas asju kaduma, mida tingimata tarwis polnud, ja nende sekka luges priiskaja ka oma paremaid ihukatteid. Need aga, mis talle weel selga jäiwad, muutusiwad warsti säherdusteks, et nende sees keegi enam Mathias Lutzi, meister Wittelbachi endist nägusat selli, seda puhtuse ja wiisakuse eeskuju käsitööliste seas, ära ei tahtnud tunda…
Kui sügawale ta langenud, sellest anti talle ühel päewal mõrudaste märku.
Ta istus raske peaga, uimaselt tukkudes, ühel puiesteel pingi peal. Seal lähenes keegi naisterahwas ja pistis talle — kolm kopikat pihku… Ta waatas andja poole üles — tema ees seisis Bertha Wittelbach, ja mitte kaugel temast herra Oskar Brandt…
