347
Mamsel Wittelbach teadis küll, kellele ta sandi-annet pakkus, aga tema asemel oleks iga wõeras tõeste nõnda wõinud eksida.
Mathias lükkas ta käe wihaselt tagasi. Alles nüüd tegi kawal naisterahwas, kui tunneks ta arwatawa kerjaja ära.
„Aa — herra Lutz!“ hüüdis ta. „Palun wabandada! Aga kui Teil edespidi ehk abi waja on — Teie teate, kus ma elan…“
Hoop täis nii walusaste pihta, et Mathias tasuwat wastustki ei leidnud.
Mamsel Wittelbach hakkas herra Oskar Brandti käe alt kinni — tunnistus, et nad pruut ja peigmees oliwad — ning mõlemad läksiwad naerdes minema…
Täieline kokkulangemine Lutzi majas oleks juba waremine tulnud, kui tal teine naine oleks olnud, Leena jõud ja hool ei raugenud aukusid ja lõhesid wajuwas laewukeses kinni toppimast. Ta hakkas siiski tööle. Ta töötas salaja. Selleks oli tal mahti küllalt, sest ta mees oli ju nii harwa kodus. Ta töötas ööd ja päewad, nälgides, une ja wäsimusega wõideldes, ei aga temale midagi laua peale panna, talle ta sooja pesa ja pehmet aset puhkamiseks alal hoida. Leena wõis ju nüüd oma süüd lepitada, oma wõlga tasuda. See mõte andis talle jõudu, erutas teda taga, hoidis teda meeleheitmise eest.
Mehe peastmiseks katsus ta weel wiimast abinõuu.
Üksikutel tundidel, kui ta lõhkuwa südamega oma töö juures istus, tekkis talle aegamööda ikka kindlam arwamine pähe, et Mathias ainult siis wõiks toibuda, ümber pöörata, paraneda, kui nad oma abielu-sidemed katkestaksiwad. See mees ei suutnud minewikku maha matta — see näis selge olewat. Naise nägu, naise lähedus tuletasiwad talle seda niisamati ikka jälle meelde, nagu kord hällis uinuw lapsuke. Kahtlemata armastas ta naist, aga ta armas-
