Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/352

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

351

Ja ta hakkas tema kätest kinni, surus neid oma põse wastu ja püüdis teda oma paluwate lapse-silmadega meelemärkamisele äratada.

See ei läinud tal korda. Mati wastas ainult paar sõna, ja need lükkasiwad Leena ettepaneku sedamaid ümber.

„Kui mul sind enam ei ole,“ üles ta tasa, takistawa healega, „siis langen weel sügawamale… Siis — siis on ju kõik otsas…“

See oli tõde, Leena uskus seda sõna pealt. Ja ta wõttis oma ettepaneku tagasi.

Edasi siis kuni tumeda lõpuni!

„Mati, ma jään sinu juurde!“ lõpetas ta.



22.

Isa ja pojad.

Oktobri-kuu lõpul 1859 sündis wagusas Tallinnas wägiwalla-tegu, mis kaua aega auuwäärt elanikkude meeli erutas. Toompeal, kohaliku aristokratia rahulises linnajaos, tikkus ühel ööl hulljulge rööwel kahe suurtsugu ja lugupeetud kodaniku elu kallale, teist nendest kardetawalt haawates.

Linnas liikuwate juttude ja Lutheri „Nädalalehe“ kirjelduste järele oli lugu järgmine.

Öösel kella ühe ajal sõitsiwad parunid Riesenthalid, isa ja poeg, „Aktsia-klubist“ woorimehega koju. Wanem herra elas Toompeal oma majas ja noor parun, R. mõisa omanik Läänemaalt, kes mõnda päewa linnas wiibis, oli isa perekonnas korteris. Kui woorimees wälja makstud ja ära sõitnud, hakkas parun Gotthard koja-ust lukust lahti käänama. Et isa ja poeg mingi asja üle elawas mõttewahetuses oli-