353
sema. „Aga tuttaw nähtus on ju“ — nii kirjutas Nädalaleht muu seas — „et ööwahtisid ialgi seal ei ole, kus neid waja oleks. Ööwahid on inimesed, kes ainult selle eest palka saawad, et nad päewa-ajal ka magawad. Ja nõnda sündis siis, et nurjatu kurjategija pakku peasis, enne kui teda mõjuwalt otsima ja taga ajama wõidi hakata. Kaotatud were järele arwates, mida sündmuse-paigalt ja pika teena uulitsalt leiti, pidi rööwli haaw raske olema. Siiski oli ta jõudu leidnud, ennast warjule wiia. Niipalju kui ööwahtide käsilaternate walgusel näha wõidi, ulatasiwad werejäljed kuni Lühikese jala treppideni. Paraku hakkas öösel raskeste wihma sadama, mis weremärgid hommikuks enamiste ära uhtus, nii et kurjategija põgenemise-sihti nende järele kindlaks ei wõidud teha. Pimeduse pärast ei näinud ka rööwli mõlemad ohwrid kallaletikkuja nägu nii selgeste, et nad teda wõiksiwad ära tunda. Siiski on loota, et meie agaral politseil korda läheb, jultunud mõrtsukat peatselt tabada. On nimelt selgeks lehtud, et niihästi paruni majas Toompeal, kui ka „Aktsia-klubis“, kus mõlemad herrad sagedaste wiibiwad, wiimastel päewadel ja ennemalt, wõerad isikud noore paruni järele on käinud kuulamas — kord ühel, kord teisel põhjusel. Just kuritöö-õhtul, paar tundi enne sündmust, ilmunud klubi uksehoidja juurde keegi halwas riides inimene, pärinud, kas parun Gotthard Riesenthal seal olewat, ning läinud, kui teada saanud, et mõlemad herrad klubis õhtust sööwad, tänades minema, kus juures ta suud-mööda tähendanud, ta tahta R. mõisa saksalt homme tööd minna paluma. Seda tööpalujat pole aga paruni juurde kolmel wiimasel päewal mitte ilmunud. Klubi uksehoidja, kui ka Riesenthali maja kojamees arwawad isiku wõi isikud — kui neid rohkem peaks olema — näo järele kindlaste ära wõiwat tunda.
„Raskeste haawatud parun Wiesenthali juurde“ —
