Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/356

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

355

Lõpeks tähendati, jõleda kurjategija juurde tagasi pöörates, sügawa murega selle peale, kuda kombelik langemine alama rahwa seas, laiskus, ahnus, toorus, wägiwald, kõiksugu kuritööd, alatasa jõudsaste edeneda. Rahwas tarwitada temale kingitud wabadust kurjaste, taganeda Jumalast ja unustada auukartuse oma ülemate eest. See olla paraku jälle selge näitus, et rahwas wabaduse tarwis weel küps ei ole, ühtlasi aga ka tunnistus, et eestlase rahwusline iseloom mitte kõige paremasse liiki ei lange.

Ja nõnda edasi.

Inba nädala pärast wõis Lutheri ajaleht „tänulikust südamest Issanda wastu“ rõemusõnumi tuua, et parun Adalbert von Riesenthal arstide ühise otsuse järele hädaohust olewat peasenud. Wist juba paari nädala pärast wõiwat elatanud kannataja rõemsalt terwete liiki astuda…

Mõrtsukast ei teadnud leht midagi rääkida.


* * *

See põetas ennast waheajal ilma tohtrite ja professoriteta.

Nende kutsumiseks polnud tal raha ega julgust.

Ta wõis õnne tänada, et politsei talle põdemiseks mõne päewa rahu andis…

Kui Mathias Lutz hirmsal öösel, käega haawa kinni hoides, et äraandlikku werd nii rohkeste maha ei woolaks, pool roomates koju jõudis, leidis ta ainult weel niipalju rammu, et ta koja-ukse enda järel lukku ja toa-ukse enda ees lukust lahti wõis käänata. Siis langes ta hüüdega: „Leena, pese weretilgad koja-põrandalt ära, muidu tuleb politsei!“ naise jalge ette meelemõistuseta maha.

Kui ta silmad jälle lahti lõi, oli öö möödas. Ta leidis enese ööriides, kinniseotud haawaga, sängist. Tema näo