357
„Sa pead kõik kuulda saama, Leena, aga edespidi. Lase mind puhata, ma olen nii wäsinud!“
„Mati, on sul walu?“
„Ei, ma tunnen ainult wäsimust.“
Ja ta silmad läksiwad kinni. Walge, wereta näoga puhkas ta sängis nagu surnu. Ainult ta rinna nõrk tõusmine ja wajumine ilmutas elu.
Paari tunni pärast kähwas ta kergest uimastusest äkitselt üles. Üks mõte näis teda hammustanud olewat. Ta leidis naise ka nüüd sängi ees walwamast.
„Leena, kas sa minu kepi leidsid?“
„Ja.“
„Jumal tänatud! Kus ta on?“
„Ta nupp oli werine — ma peitsin ta ära.“
Haawatud mees märkas, kudas Leena tasakeste wärises, mida ta aga tema eest püüdis warjata.
„Põleta kepp ahjus ära! Tee seda kohe! Mis tema nupust tuha sisse järele jääb, see wiska kaugele uulitsale!“
Naine tõusis üles, et käsku täide saata, jäi aga wiiwitades, aru pidades ukse juurde seisatama.
„Sul pole puid?“ küsis Mathias.
„Ma — ma ehk leian kuskilt.“
„Wõta paar tooli! Ma teen uued, kui terweks saan!“
„Ma otsin parem wäljast kuskilt lauatükikesi.“
„See wõtab liig palju aega. Ja sa ei leia midagi. Nii hilja ei ehitata enam. Lõhu paar wanemat tooli ära.“
Nooriku pilk käis magamise-kambris olewate toolide peale. Tõrkuwalt sirutas ta käe ühe järele wälja.
„Kas sul midagi süüa on?“ küsis haawatu nõrk heal.
„Ei, aga ma tahan kohe muretseda, kui sa —“
„Mitte mina ei taha süüa. Ma küsisin, kas sinul süüa on.“
