Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/36

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

35

parun poisi rinnust kinni, enne kui Mait ennast sai kaitsta.

„Noorherra, jätke mind rahule,“ ähkis Mait, „muidu teen Teile haiget.“

Aga ka seda hoiatust ei pannud noor saks tähele. Oma wihas ei tundnud ta enam iseennast. Kuna ta waljuste koera taga ässitas, kes hambad juba korraks wastase reide löönud, hakkas ta ise mõlema käega Maidu kõrist kinni ja püüdis teda maha kiskuda.

Nüüd lõppes aga ka külapoisi wiimane kannatus ja iga auukartus saksa wastu. Temale kiputi siin ju otse elu kallale! Wihane kugistamine tungis tal kurgust, õhk lõi punaseks ta silmade ees. Ta laskis malga kukkuda, ja koerale jalaga pimesi wastu raiudes, wabastas ta oma kaela noore paruni küüntest ning lõi talle enesele nüüd oma tugewad töökäed kõri ümber. Siis surus ta tema kõige jõuuga oma ette käpili maha ja pani talle põlwe kukla peale.

Sel silmapilgul kargas aga koer Maidule tagast selga. Ruttu kahmas Mait wembla maast ja pööras teise waenlase poole. Selga puutüwe wastu toetades, laskis ta malga läbi õhu sadada; iga teine hoop käis wihasele loomale pihta. Koer taganes hulgudes, tikkus aga waluwihal ikka uueste waenlase peale. Ühtlasi oli noor parun Riesenthal jälle jalale hüpanud, et wõitlust haawatud häbi pärast seda wihasemalt edasi pidada. Wististe oleks Mait kahele tugewale waenlasele wiimaks alla jäänud, kui mitte lahingile muul wiisil lõpp poleks tulnud.

Noor parun ja tema koer oliwad just uueste külapoisi külge asunud, kui wali, põrisew meheheal pool kohkunult, pool pahaselt wõitlejate ähkimise ja Sultani õela urisemise sekka kajas:

„Gotthard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?“