361
kui talle ta ametisaladust meelde on tuletatud, sundis Leenat tegema, mida haige elu pärast tingimata waja oli.
Otsus, mis tohter haige naisele ja sõbrale andis, kui ta haawa läbi waadanud, oli kurb. Ta seletas, et haawa läbi werekihwtitus sündinud; asjatundlise rawitseja puudusel oli haawa kas halwaste pestud ja see oli mädanema läinud, wõi kihwtituseks asja oli roostetanud ja ka muidu puhtuseta terariist andnud, mis sügawa haawa sünnitanud. Haiget oleks peasta wõinud, kui arsti-abi waremine oleks toodud. Nüüd aga olla kardetaw olek nii kaugele edenenud, et peastmine wõimataks saanud.
Kahwatades waatasiwad noor naine ja Huber üksteise otsa, kuna haige sängis walju healega sonis. Ta kõneles läbisegamine oma suurtsugu isast ja poolwennast, oma wägiwaldast teost, oma wanematest maal ning oma noorest õnnetumast naisest. Kui tohter ära läks, ärkas ta wäheseks ajaks meelemärkamisele.
„Leena — Konrad,“ sosistas ta nõrga healega, „ma tunnen, et ma pean lahkuma. Ma tahtsin oma wenda teise ilma saata — ta saadab minu! Ma suren, Leena ja Konrad. Ma ei tahaks mitte surra. Mul oleks nii palju eksitusi heaks teha, nii palju ülekohut ära tasuda. Ma tahaksin jälle inimeseks, terweks, töötawaks inimeseks saada. Ma tahaksin jälle mingi eesmärgi poole püüda, nagu ennegi, ja sinuga, Leena, õnnelik olla. Nüüd wõiksin ma kõik, kõik unustada. Ma wõiksin ka helde olla selle wastu, kes mu õnnetumaks tegi, — ma wõiksin talle ta elu kinkida. Surra, Leena, ei tahaks ma sinu pärast! Ma soowiksin weel mõne aja nõnda sinu kõrwal elada, nagu meie abielu esimestel kuudel, tahaksin sinult oma süüd andeks teenida, oma ülekohut sinu wastu kustutada!“
Nuttes hakkas Leena tema kuumast käest kinni ja kat-
