362
tis seda musudega. Huber istus rinna peale wajunud peaga sängi ees ja pühkis põse pealt paar pisarat ära.
„Teile mõlematele on mul wiimane palwe ette panna,“ kõneles Mathias mõne aja pärast, kui ta ägeda waluhooga wõidelnud, edasi. „Sina, Leena, anna mulle andeks, et ma sulle nii palju walu, muret ja häda olen sünnitanud. Ma ei tea, kas ma sind liig wähe wõi liig palju armastasin. Anna mulle kõik andeks ja mõtle sõpruse ja heldusega mu mälestuse peale… Sind, Konrad, tänan su truu wenna-armastuse eest ning palun sind: muretse minu õnnetuma naise eest! Ära jäta teda hädas mitte maha! Ole talle sõbraks, wennaks, nõuuandjaks! Tõota mulle seda, Konrad, siis lahkun rahulisema südamega.“
Huber surus tummalt ta kätt. Haige pani seepeale käe nagu õnnistades nutwa naise walkja käherpea peale. Siis wapustas teda uus palawiku-hoog ja ta hakkas uueste metsikutel unenägudel ja wiirastustel sonima.
Kesköö ajal tuli lahkumine.
Mathias Lutz raputas üles Toompea poole, mille toredad, kõrgid kiwihooned ta aknast sisse waatasiwad, neades rusikat.
„Teie suured ja kanged ja wägewad seal,“ hüüdis ta, kuna ta suu äärde rohekas waht kogus ja ta silmad klaasise läikega määramata kaugusesse wahtisiwad. „Teie olete jälle ühe ussikese oma jalge all puruks tallanud, kes wingerdada julges, kui talle häda tegite! Kõigi wingerdajate wanne Teie peale! Nad on weel wäetid ja Teie olete kanged, aga nad kaswawad ja kosuwad ja saawad kangeks nagu teie, ja siis häda teile ja kõigile, kelle surmaw jalg jalutades wäetite surnukehadest üle kõnnib!“…
Seepeale heitis waikne, uinuw rahu haige peale. Kui
