Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/364

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

363

Leena ta käest kinni hakkas ja selle külma tundis olewat, karjatas ta, nagu oleks süda tal põues lõhkenud.

Mait Lutsu ei olnud enam.

Noor, tugew, lootusrikas elu, mis nii palju tõotanud, oli lühikese helkimise järele kustunud.



23.

Elawad ja surnud.

Niguliste kirikus maeti waest tisleri-selli, kes wiimasel ajal joomise ja ula-elu läbi auusate inimeste killast wälja sattunud. Säherduse langenud isiku kohta oli kirikus weidi liig palju peenemat liiki rahwast. Iseäranis rohke oli naisterahwaste arw. Neid oli noori ja wanu, enamiste kõik paremas riides. Et neid mitte päris matuselisteks, surnu tuttawateks, sõpradeks ja sugulasteks, ei peetaks, siis hoidsiwad nad endid puusärgist ning selle pisukesest leinawast kaaskonnast nähtawa hoolega eemale. Nad oliwad uudishimulised, ja igaüks pidi nägema, et nad seda oliwad. Nad seisiwad kaugemate pinkide wahel salkadena koos, aga nõnda, et nad maetawa nutwat leske wõisiwad näha, ja neil oli üksteisega palju sosistada.

Need uudise-ahned silmad, kõrwad ja suud teadsiwad kõik ja mida nad ei teadnud, seda arwasiwad, mõistatasiwad, luuletasiwad nad kokku, kuni sellest terwe ümarik roman sai, mida igaüks neist prohweti õhinaga laiale laotas.

Nad teadsiwad, et see mees, kes selle lihtsa, pruuni puusärgi sees puhkas, kord lugupeetud kodaniku-tütre peigmees olnud ja et ta pruudi maha jätnud, sest et ta kedagi nooremat ja ilusamat hakanud armastama, ehk see küll waene ja kõige madalamast seisusest oli. Ja nad teadsiwad