364
Bertha Wittelbachi wõi selle paljude sõprade suust, kuda noor naine meest petnud, kuda ta kodust põgenenud, et oma endise eksimise jälgesid peita, ja kuda õnnetu mees ta pelgupaigast üles leidnud. Paljud teadsiwad ka, kes Mathias Lutzi ta naise jälgedele juhatanud. Ei keegi muu, kui tema mahajäetud mõrsja, mamsel Bertha Wittelbach. Neiu Mathilde Stern, ämmaemanda Brinki õde, oli ühele oma tuttawale — muidugi kõige sügawama saladuse pitseri all — jutustanud, et tema õe põetusel see ja see noor naine neil ja neil oludel elawat. See tuttaw oli jälle mamsel Wittelbachi tuttaw ning ilmutas saladust selsamal tingimisel sellele. Mamsel Wittelbachi esimene töö oli aga, uudist muudetud käega kirjutatud sedeli läbi emaks saanud nooriku abikaasale teada anda, et wihatud truudusemurdjale kätte maksta. Mis nüüd sündis, seda wõis enesele iga „teadja“ wähema wõi suurema luulewõimuga isegi ette kujutada. Lutz wiis naise koju, ei tõuganud teda enesest mitte ära, aga nende elu oli õnnetu. Petetud mees hakkas südamewalu pärast jooma. Ta ei sallinud teise isa last oma katuse all, nii et naine selle pidi ära andma.
Ja siis järgnes juhtumine parun Riesenthalidega. Sellel, kes teadis, et Mathias Lutzi naine kord noore paruni soowide eest linna põgenenud ning siin pärast tema õe juures teeninud, polnud raske wälja mõistatada, mis paruni ja noore neiu wahel sündinud. Ja kes seda teadis, wõis ka sammu edasi jõuda ning wälja arwata, kes see mees oli, kes Toompeal mõne päewa eest parun Gotthard Riesenthali elu kallale tikkunud, kus juures ta ise surmawa hoobi saanud. Wähemast mamsel Wittelbach ja tema sõbruskond teadsiwad, kuda wiimased sündmused ühenduses seisiwad, kui neile ka surnud mehe ligikonnast keegi seletust polnud andnud.
