43
„Sugulane? Kust sina seda tead?“ küsis parun Riesenthal.
„Olen kuuld,“ kostis poiss mahalöödud silmadega. „Ja meie herral on inimesi wallas küllalt. Kas tal mind on wõi mitte, see on temale ükspuhas.“
„Seda ma ei usu. Niisugust tugewat, terast noortmeest, nagu sina oled, peaks iga mõisnik kinni. Sinust saab kord tubli peremees, kes kohta oskab pidada. Lollisi ja tuimasi on igas wallas küllalt… Ja mis sul wiga wallas elada, kui kord peremeheks saad? Ää ole rumal, et linna tahad minna! Ega sul sealgi Jumal teab mis põli ole. Saad meistri ja sellide käest taguda ja pead tühja kõhtu kannatama. Ja teadmata on ka, kas sind meistri juure wõetaksegi. Oled juba liig wana, ei mõista Saksa keelt — ei tea, kas lugeda ja kirjutadagi oskad?“
„Lugeda oskan, kirjutada koa natukene,“ wastas Mait, „ja Saksa keelt hakkaksin kohe õppima.“
„Arwad, et see nii kerge on! Ja meistri õpipoiss peab kohe Saksa keelt oskama. Meister ja sellid räägiwad ju Saksa keelt… Aga ütle, oled sa peremehe poeg, wõi teenid kellegi juures?“
„Olen peremehe poeg.“
„On su isal suur koht?“
„Ei, neljapäewa-koht.“
„On sul wanemaid wendi?“
„Ei ole.“
„Sa oled isa kõige wanem poeg ja käid mõisas teol?“
„Jah.“
„No, mis su isa siis ütleb, et sa linna tahad minna?“
Mait punastas ära ja ei kostnud.
„Su isa on selle wastu? Räägi õigust!“
