45
pilguga wana herra otsa, millega ta kord oma ema käest saladuse wälja pitsitanud. Ja kuna parun, nagu emagi, waikis ja suuga õhu wõi sõnade järele nilpas, lisas poiss halastamata rahuga ja ärakaalutud rõhuga juurde: „Minu ema nimi on Liisu; ta oli enne minu sündimist siin mõisas toatüdrukuks. Minu isa nimi on Joak Luts; ta oli enne siin wallas, Küüska peres, teomeheks…“
„Ma ei tunne neid inimesi!“ hüüdis parun surutud healega.
„Paruni herra ehk tuletab meelde: Liisu Mätlik ja Küüska Joak. Paruni herra ise käskis neid paari minna ja saatis nad siis X. walda elama. Mina sündisin seal.“
Parun Riesenthal waatas segaselt ja ühtlasi argselt ringi. Õrn puna ta prisketel põskedel oli sinakaks tõmmanud.
„See wõib ju olla — ma ei mälesta neid inimesi enam — — aga kes sulle siis ütleb, et sina — et sina —“
„Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle, waid et paruni herra mu isa on,“ seletas hirmus poiss armuheitmata selgusega.
Maidu papa oli natuke aega tumm. Ta walged, lihawad käed nabistasiwad wärisedes kuldse uurikee kallal, libisesiwad siis püksitaskutesse ja tõusiwad sealt jälle wälja. Nagu kohkumisest kohmetanud inimene kunagi otsis parun asjata sõnu. Seejuures wahtis ta üksi-silmi poisi otsa.
Otsis ta selle palgelt tema nurjatumale tõendusele kinnitust? Püüdis ta tema ninast, suust, silmadest wälja uurida, kas selle räpase näoga, poriste jalgadega teopoisi soontes tema suurt-sugu werd woolab?…
Kui parun Riesenthal õiglane tahtis olla, pidi ta enesele tunnistama, et ta poisi juttu usub. Toa-Liisut ja Küüska Jaaku mälestas ta wäga hästi; niisama teadis ta ka, kuhu ta nad elama saatnud. Enam kui tõenäoline oli, et see neljateistkümne-aastane auusa olekuga poiss nende esimene laps
