46
on ja otsekohe nende juurest tuleb. Kuid parunil oli poisi jutu uskumiseks paraku weel palju kindlam tunnistus: Maidu suur sarnadus tema ainuma poja Gotthardiga! See sarnadus oli parunile juba all aias silma torganud — äkitselt, aimduse wiisil — ning teist korda siin toas sel silmapilgul, kui poiss oma palwet ette kandes sirgelt tema ees seisis. Ja nüüd — nüüd nägi ta silmadega, mille waade poisi seletuse läbi teritatud, weel kord, kui ühte nägu nad oliwad — parun Gotthard Riesenthal ja teopoiss Mait Luts! Wing selle sarnaduse oliwad mõlemad isalt pärinud, temalt eneselt, parun Adalbert Riesenthalilt…
„Sinu ema waletad!“ tahtis parun Maidu wiimase sõna peale müristada. Aga ta ei müristanud. Ta wahtis piiludes uste poole ja ütles kaunis tuhmi healega: „Sinu ema waletab, kui ta seda on öelnud, ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis waletad sa ise.“
Sellest nägi waene Mait, et ilmas siiski isasid on, kes oma lapse ära salgawad! Wanema-armastus polnud siis mitte nii üleüldine, talupoja ja saksa juures tingimata leitaw tundmus, nagu Mait oma rumaluses arwanud…
„Ei, panini herra, ma ei waleta,“ wastas poiss wärisewa healega, „ja ma tean ka, et mu ema ei waleta.“
„Kust sa seda tead?“
„Isa käest. Isa ütleb koa, et ma tema poeg põle. Seda teawad meil kõik inimesed.“
„Kõik inimesed!“ hüüdis parun, ja ta otsaesine lõi õhetama.
„Ja. Mind sõimatakse lapsest saadik paruniks.“
Adalbert won Rosenthal kõndis, käed püksitaskus, paar korda nähtawa ärewusega ühest seinast teise. Ta kiris-
