47
tas hammaste wahelt ühe Saksa keeli sõna wälja, mida Mait ei mõistnud; aga küll see wist mõni wandesõna oli, mis tema isa wõi ema kohta käis, kes oma halwa saladuse wälja lobisenud, wõi ka Maidu enese kohta, kes selle saladusega oma suurtsugu papat tulnud tülitama… Wiimaks jäi parun poisi ette seisma ja ütles healega, millest maharõhutud wiha üles kees:
„Kuule, poiss, ma annan sulle head nõuu: kui sa mitte ei taha, et ma su naha tallis mehe moodi lasen maha wõtta, siis katsu siit oma rumala loriga nii ruttu minema saada, kui su jalad kannawad. Pea meeles, et ma mitte nalja ei tee!“
Mait wastu:
„Ma lähen kohe, kui paruni herra teeb, mis ma paruni herra käest palusin.“
„Seda ma ei wõi. Sa oled wõera herra wallast.“
„Paruni herra wõib kõik, mis paruni herra tahab.“
Missugune häbemata kangekaelsus! wõis saks mõtelda, sest ta lõi käed risti ja ta jäme kael hakkas ikka tumedamalt punetama.
„Sinu weski ostan ma ära,“ ütles ta siis isewärki susisewa healega. „Kui palju sa ta eest tahad?“
„Weskit ma ei müü, kui paruni herra mu palwet ei täida.“
No see julgus läks juba igast piirist üle!
Parun Riesenthal wabises sisemise wiha pärast. Ta asus kui kotkas küüntega poisi õladesse kinni ja kiskus ta nii ligidale oma näo juurde, et märg ta suust Maidule wastu põske pritsis, kui ta karjus:
„Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli! Ma lasen sind siduda, — kas kuuled, — siduda lasen sind!“
