Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

48

Imelikul wiisil jäi poiss ka sellegi nii wihase ähwarduse peale südiks ja rahuliseks. Tal pidi mingi tugi selja taga olema, mille kindluse peale ta julge wõis olla; tal pidi nii hea trump käes olema, et ta oma wägewat wastast ei pruukinud karta.

Ja see trump oli tal.

Ta oli tema siinsamas ostnud — paruni enese käest. Nüüd mängis ta tema wälja.

Mait wahtis herrale kindlaste silmi ja ütles pikkamisi:

„Paruni herra wõib oma poega siduda lasta, aga poja suu jääb lahti“…

Tumm waheaeg tekkis. Niisuguse kawaluse, niisuguse põhjatuma nurjatuse wastu oli parun Riesenthal ette walmistamata…

See jõmsikas seal julges teda ähwardada! Ta riiwatu oli kahtlemata neid argseid pilkusid tähele pannud, mis parun, tema ilmutusi kuuldes, ukse ja seinte poole heitnud; ta oli paruni näost, healest, sõnadest wälja lugenud, kui wastumeelt talle ta poja külaskäik on. Ja seda tarwitas see kõrilõikaja nüüd oma kasuks! Ta pani oma ohwrile parajal pilgul noa kurgu külge. Wõimumees ja käskija oli siin praegu Mait Luts, mitte parun Riesenthal…

Wiimane püüdis otsusele jõuda, mis niisugusel seisukorral kõige tulusam oleks teha. Poiss ähwardab kõneleda. Muidugi siit mõisa inimestele. Ta ütleb neile suu sisse: ma olen teie paruni poeg. Ta näib terwet halba lugu hakatusest otsani tundwat, seletab, kus ta wanemad on ja kuda nad siit wõerasse walda sattunud. Sest pole ju kaua aega — weidi wanemad inimesed mälestawad kõik weel toa-Liisut ja Küüska Jaaku. Seepärast pole neil raske poisi juttu uskuda. Missugune kahin seepeale mõisas ja terwes wallas!