66
terasemad poisid hariduse poolest wäga jõudsaste edenewad… Kas lugeda ja kirjutada oskad?“ pööras meister siis jälle Maidu poole.
„Oskan.“
„No, see läheb juba korda. Kas tead, ma tahan sinuga katset teha. Poole aasta jooksul saame juba näha, mis sinust loota on. Siis kõneleme edasi. Näen ma, et sinust asja ei saa, siis läheme jälle lahku. Kas oled nõuus?“
Maidu südamest käis soe wool läbi.
„Jah, meistri isand, ma olen nõuus,“ ütles ta tänuliku pilguga.
„On sul luba linna elama jääda?“
Mait andis kubermangu-walitsuse tunnistuse meistri kätte.
„Mait Luts on su nimi?“ ütles Wittelbach lugedes.
„Mait — kentsakas nimi! Muidugi talupoja-nimi. Selle peame ümber muutma. Kuda peame oma uut õpipoissi hüüdma, lapsed?“ pööras meister Saksa keeles jälle oma perekonna poole!
„Mathias,“ otsustas emand.
„Wäga õige, Sanna, — Mathias olgu ta nimi.“
„Lühidelt — Mati,“ andis wanem tütar Emilie nõuu.
„Hea küll, meie hakkame sind Matiks kutsuma. Ega sul midagi selle wastu ole, poiss?“
Mait oli ka selle ümberristimisega nõuus.
„Ja sinu liignime wõime ka natuke peenemaks teha,“ ütles meister naeratades. „Luts — see on Eesti sõna. Saksa hantwärgil peab ka Saksa liignimi olema. Mil wiisil wõiksime ta liignime natuke ilustada?“
„See on wäga kerge,“ naeris noorem tütar Bertha, kes poisi tunnistuse sisse wahtis, „ta kirjutagu oma nimes „ts“ asemel „tz“ — ja sakslane ongi walmis!“
