Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/7

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

6

malt kuulnud, kuda ‚küla-koerad‘ ta poja kallal hauguwad, et nad talle kätte on õpetanud, ta olewat paruni poeg. Aga ema lootis, et laps lori ruttu ära unustab ja et haukujad wiimaks ära wäsiwad ja wait jääwad. Aga ei! Nad narriwad ja ässitawad edasi. Nad ei anna lapsele hingerahu, igalpool on nad teda õgimas, nende hambad ei wäsi laksumast…

Äkiline wiha ujutab noort naist, ta kargab püsti ja raputab tänawa poole rusikat — tummalt ning siiski nii sõnarikkalt…

Mait ei saa sellest imelikust wihast aru. Ta wahib laial silmal ema otsa ja küsib siis:

„Kas sõidame täna papa juure? Papa annab Maidule

tuuleweski ja püksid ja ilusad soapad.“

Äkitselt, nagu Liisu wiha tulnud, näib see ka lahkunud olewat. Ta wajub pikkamisi järi peale maha, ta priske ja weel kaunis ilus nägu on jälle rahuline, tuim, peaaegu tönts.

„Ära ole rumal laps,“ ütleb ta poisikese käest kinni hakates. „Sinul põle papat, sul on isa, ja sinu isa põle parun, ta on talupoeg. Kui keegi weel küsib, kelle poeg sa oled, siis ütle Konna Joagu poeg. Ära ilmaski enam ütle: paruni poeg. Muidu soad minu käest witsu. Kas kuuled?“

Poisikese nägu lööb nukraks, sest — tuuleweski, püksid ja saapad!…

„Aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari —“ algab ta pika mokaga, kuid ema käratab wahele:

„Paljugi, mis need sead sulle waletawad! Ütle neile teine kord: Urjah hundid! — ja jookse ära! Kõik on wale, mis nad reagiwad. Papat ei ole ja parunit ei ole! Wemmalt soad, kui weel niisugust lori ajad!“ — Ja ema näitab haopinu poole.