Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/77

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

76

Mait oma sellitööd, nikerdustega ehitud ilukasti, meistrite proowiwate pilkude all seiswat.

Ametilaeka kaas oli kinni olnud, kui Mati sisse astus; meistrid suitsetasiwad ja ajasiwad naerdes juttu. Niipea aga kui õpipoiss ukse enese taga kinni pannud ja alandlikult keset tuba seisma jäänud, tõstis eltermann laeka kaane üles. See oli märgiks, et koosolek awatud. Sedamaid pandi sigarid suust, lõpetati jutuwestmine ja naermine, ning tõsiste, peaaegu pühalikkude nägudega istus terwe kogu laua ümber. Laeka awatud kaas nõudis siin sedasama auukartust, nagu kohtu-kull kohtus.

Ametiwanem B., wähese walge juuksega, habemest lagedaks aetud põskedega wäiklane isand, pööras oma päratu suured, wälkuwad prillid Mathias Lutzi poole.

„Mis on su soow?“ küsis ta kohtumõistja tõsiduse ja kõrgusega.

Ja Mathiasel oli wastata:

„Ma soowin ülikiidetud tisleri-ametilt, et mind õpipoisina wälja kirjutataks ja sellina priiks öeldaks.“

„Tunned sa meie ameti-sõna?“

Mathias ütles selle üles. Nagu algukõne, nii oli talle ka ameti-sõna enne pähe õpitud. Ühtlasi pidi ta piinliku hoolega tähele panema, et ta oma keha-hoidmisega, käte-liigutamisega, silmawaatega, oma terwe olekuga pühaks peetud wiisakuse-pruukide wastu ei eksiks. Muidu oli karistawaid märkusi ja isegi pikemaid noomitusi karta. Kõige pealt pidi ta aga oma wastuste üle walwama. Need pidiwad lühikesed, selged, auupaklikud olema. Iga wasturääkimine, ka põhjuseta laidusõna peale, oli keelatud.

Kõige pealt kuulutas meister Wittelbach, et ta oma õpipoisi Mathias Lutzi, kes tema juures kontrahis määratud