89
papa teewad? Just sügisel, kui mets oma rohelisele kleidile punased-kollased lindid külge õmmelnud, on Joa taewalik ilus. Papa, higistamist pole sul ka karta: sinu kallist „minast“ ei sula sügisesel jahedusel midagi ära.“
„Aga kuhu jääb minu öörahu — ma tänan!“ wastas meister Wittelbach oma wanemale tütrele. „Ma tunnen neid wäljasõitusid, iseäranis Joale; teel lase oma luud-kondid kiwide peal pudiks põrutada, siis jookse mööda metsa ringi, ei asja ees, teist taga, ning wiimaks maga weel heinte wõi õlgede peal, et liikmed ära tarduwad. Ja wõi sa seejuures silma kinni saad! Teie noored padisete ja kilkade ju terwe öö… Ei, jätke mind rahule!“
„Ja mind ka,“ otsustas mamma. „Oleks see mõni ligem koht, kust selsamal päewal tagasi saab… Aga Joale! Kolmkümmend wersta sõita ja siis weel ööseks wõerasse kohta jääda! Ei, selleks olen mina juba liig wana.“
Südame põhjas oliwad Emilie ja Bertha wististe üsna rõemsad, et wanemad kaasa ei tule; nad oleksiwad terwe aja nende ülewaatuse all pidanud seisma, ja see oli tülitaw. Aga nii moodi pärast nurusiwad nad nende kallal edasi ning püüdsiwad nende wastupaneku-põhjuseid nõrgendada. Kui midagi ei mõjunud, tegiwad nad niisama moodi pärast nukrad näod. Papa kaasatulekut oleksiwad nad siiski soowinud; see oli mõnus ja lõbus seltsiline. Aga mamma oma igaweste kombe- ja wiisiõpetustega sai niisugustel lõbustustel, kus noor inimene hea meelega natuke wabamalt hinge tahab tõmmata, otse piinlikuks.
„Kahju, wäga kahju,“ kordas emand Emilie Sternfeld, paks, lustilik naisuke, kes oma niisama paksu ja niisama elurõemsa mehega ettewõtte tippu oli astunud. „Siis ei ole Teie majast kedagi muud kirja panna, kui mu õeke ja — kes siis mõistlikumatest sellidest? Muidugi wist herra Brandt?“
