94
Mitte ainult Bertha ei kohkunud selle ootamatalt wälja lompsatud sõna üle ära, waid ka emand Wittelbach, kui ka teisel põhjusel kui tütar. Mamma meelest oli nimelt juba paljas sõna „wäimees“, Mathias Lutzi kohta öeldud, kui ka wastupidisel mõttel, nagu wäike teotus.
„Wäimeheks?“ kordas ta ja hakkas lõikawalt naerma. „Ei, Georg, niisugust kartust mul weel ei olnud. Ma arwan, et meie weel kõik terwe mõistusega oleme, ka Bertha ise. Jah, laps, seda loodan ma ka sinust weel! Ma tahtsin sind ainult hoiatada. Sa pole küll enam plikakene, aga ka küpsem inimene wõib wahel eksisammusid astuda.“
„Kas nüüd on jälle rrrahu?“ küsis ümargune emand
Sternfeld lustiliku suumuigutamisega. „Kui ma wäljasõidu plaani üle igas perekonnas nii pikki waielusi peaksin pealt kuulama, siis oleksin enne hall, kui nimekiri walmis saab. Sina, Bertha, tead nüüd, et sa Mathias Lutzi meheks ei saa. Tõmma talle rist peale ja otsi omale teine! Seega on tüli lõpetatud… Ja nüüd öelge mulle, kes kaasa tuleb, kes mitte. Sporlederid, Kühned, Wiegertid, Lehmkuhlid, Grünbergid — kõik wõtawad osa. Mõned nende parematest sellidest ka.“
„Kui juba sellisid kaasa wõetakse,“ ütles emand Wittelbach, „siis nõuab lihtne wiisakus, et Teie meie ärijuhatajat kutsute.“
„Hüwa! Paneme herra Oskar Brandti kirja. Sina, Bertha, lase järele küsida, kas ta tuleb. Aga Mathias Lutz? Ma pean Teile ütlema — mitmelt poolt on soowitud, et teda kutsutaks. Teie teate, ta on hea tantsija ja lustilik seltsiline. Seda soowi awaldasiwad mitmed noored tüdrukud. Nende meelest oleks imelik, kui meie Lutzi mitte ei kutsuks. See sünnitaks kahtlust. Ja on meil seda tarwis?“
