97
„Bertha, kuda sa naerad!“
„Bertha, kuda sa räägid!“
„Bertha, kuda sa selle inimese otsa wahid!“
„Bertha, kuda sa istud!“
„Bertha, kuda sa käsi hoiad!“
„Bertha, miks sa ühega nii kaua kõneled!“
„Bertha, kuda su kübar peas on!“
„Bertha, kas sa ei wiitsi oma juukseid kohendada!“
„Bertha, kas sa ei näe, kus su kleidisaba wedeleb!“
Nõnda terwe tee. Üks piste teise järele. Iga wiie minuti pärast tundis Bertha mamma sooja suud oma kõrwa külles ja näuhti oli teda jälle hammustatud. Wõerad wõisiwad küll mõtelda, mis Wittelbachi emandal tütrele nii tihti kõrwa sisse peaks sosistada olema? Tuttawamad aga teadsiwad seda: emand Wittelbach kaswatas tütart. Ja seda ei wõidud hukka mõista. Tütrid kaswatati enam-wähem üleüldse nõnda. Seda nimetati hoolsaks kaswatuseks. Mõni noorem meesterahwas wõis wahest seeüle naeratada, et kaswatataw juba ise oleks wõinud kaswataja olla. Aga wõi wanema õpetus kunagi halb on! Ja nõnda ei pandud Bertha piina suuremat tähele.
Neiu ise tundis enese aga nagu tite olema, keda traadist tõmmati: nüüd lahuta käsa — nüüd nokuta peaga — nüüd tee suu lahti — nüüd pane suu kinni — nüüd istu maha — nüüd tõuse üles… Nooremas eas ei pannud ta seda nii tähele; ta oli harjunud nägema, et ka teisi noori tütarlapsi nõnda õpetati. Aga nüüd, kus ta juba häid ja peeneid kombeid suumuigutamisest kuni naermiseni isegi põhjalikult arwas tundwat, nüüd tundis ta enda selle alalise kamandamise läbi waewatud ja alandatud olewat. Kodus ei olnud asi weel nii paha; seal jäeti talle weidi rohkem wabadust — wõi õigemine — Bertha wõttis omale
