Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/99

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

98

seda. Aga häda talle, kui ta mammaga ühes kuskile seltskonda sattus! Seal ootas teda põrgu ise. Ja peastmist ei kuskil, sest tütar ei wõi ju emale wõeraste inimeste ees wastu hakata!

Emand Wittelbachi taktikast selgus muidugi ta tahtmine: mida wiisakam, wooruslisem tütar, seda paremad wäimehelootused. Just nüüd, kus neiuke juba kiireste „alla mäge“ läks, pidi ta kuidagi wiisi nooremate seast wälja paistma, ja mille muuga siis kui oma woorustega!…

Mammade wõi tantade walju ülewaatuse all seisiwad ka teised neiud seltskonnas. Ka nende peal wiibis alatasa mõni waritsew silm, ka nemad pidiwad teadma, kuda nad naersiwad, kõnelesiwad, istusiwad ja käsi hoidsiwad. Wahe oli wast ainult waljuse kraadis, mida ülewaatusel tarwitati, ning kasinamates noomituse-sõnades. Ja siiski murdis nii mõnigi noor süda wahel pitsitawad pidemed ja saatis elawa ja kõlawa naerulagina sinawasse õhku, ilma meeles pidamata, kui laiale ta suu seejuures tohtis minna ja kui palju ta hambad huulte wahelt wälja tohtisiwad paista…

Poolel teel, Wääna-Posti ehk „Kuldse Päikese“ trahteri juures, peatati, et hobuseid hingatada. Isandad tellisiwad õlut ja limonadi, keegi istus wana, elust tüdinenud klaweri taha, mille heal ennem ägamine kui helisemine oli, ja piinutas wäikese polka wälja. Argliselt heitsiwad kaks paari kokku ja tegiwad mõned ringid üle konarlise põranda; weel kaks ilmusiwad platsi — siis aga kõlas mammade wägisõna: „Küllalt! Kõrtsis ei tantsita mitte!“ ja mõni minut hiljem läks teekond edasi.

Trahteri juurest pöörati teisel teel Wääna mõisa poole, sõideti sellest mööda ning tunni aja pärast hakkas Joa lossi suur, kena puiestik paistma ning warsti ka kose mühin kõrwu kostma.