niisuguse isuga sööma, nagu poleks ta kolmel päeval söönud.
«Mina, sõber Rodja, söön nüüd iga päev siin teie pool lõunat,» pomises ta, niipalju kui seda lubas liha täistopitud suu, «ja see on Pašenka, sinu perenaisuke, kes nõnda kamandab. Ta austab mind kõigest hingest. Mina mõistagi ei käi peale, noh, aga ei protesteeri ka. Soo, Nastasja on teega kohal. On tema alles väle! Nastenka, kas sa õlut tahad?»
«Käi sellega kus seda ja teist!»
«Aga teed?»
«Teed olgu pealegi.»
«Kalla siis! Oota, ma kallan sulle ise; istu laua äärde.»
Silmapilk toimetas Razumihhin kõik, mis vaja: valas teed, pärast seda veel teise tassi, jättis siis oma hommikusöögi ja istus uuesti sohvale. Endiselt võttis vasema käega haige pea ümbert kinni, tõstis ta pisut üles ja hakkas talle lusikaga teed andma, kusjuures ise jällegi vahetpidamata ja eriti hoolega lusika peale puhus, nagu peituks just selles puhumise protsessis peamine päästepunkt tervenemiseks. Raskolnikov vaikis ega tõrkunud vastu, ehkki ta endas niipalju jõudu tundis, et oleks võinud ise üles tõusta ja ilma võõra abita sohvale istuda, ning mitte ainult teelusikat või tassi hoida, vaid ka võib-olla isegi käia. Kuid mingisuguse imeliku, peaaegu loomaliku kavaluse tõttu tuli tal äkki mõte esialgu oma jõudu varjata, kui vaja, isegi end mitte päris arusaajana näidata, mängida, et võimalik oleks kuulda ja teada saada, mis siin sünnib. Siiski, oma vastikustundest ei saanud ta võitu: kui ta kümmekond lusikatäit oli teed rüübanud, vabastas ta äkki pea, tõukas lusika tujukalt eemale ja langes jällegi padjale. Tema all olid nüüd tõepoolest päris padjad – udusulgedest ja puhaste püüridega, ka seda pani ta tähele ja võttis arvesse.
«Oleks vaja, et Pašenka annaks täna vaarmarjamoosi, temale joogi tegemiseks,» ütles Razumihhin endisele paigale istudes ja jälle supi ning õlle kallale asudes.
«Kust ta sulle neid vaarikaid võtab?» küsis Nastasja, hoides viiel harakil sõrmeotsal teetassi ja rüübates teed «läbi suhkru» suhu.
«Vaarikaid, mu sõber, võtab ta poest. Vaata, Rodja, sinu seljataga leidis siin aset terve romaan. Kui sa tol korral minu juurest nagu võrukael putku pistsid ja oma korterit ei öelnud, sain ma äkki vihaseks ja otsustasin
117
