asjaoludest, ajas segi, rabas kõik jalust, ja mis selgus? Tema ise oli täiesti tahtmatult tapmise põhjuseks saanud, kuid ainult osalt, ja niipea kui ta sellest kuulis, et tema oli mõrtsukatele ajendi andnud, nikastas oma mõistuse sootuks ja hakkas uskuma, et tema ise ongi tapja! Kuid senat lahendas viimaks asja ja õnnetu mõisteti õigeks ning anti hooldamisele. Aitäh senatile! Aitäh! Ai, ai, ai! Nõnda ju, sõbrake, võib kes teab mis tulla. Nõnda võib palavikugi saada, kui sellised sonimised hakkavad käima närve ärritamas, kui peab minema öösiti kella helistama ja verd küsima! Seda psühholoogiat olen mina ju tegelikult oma praktikas õppinud. Nõnda ajab inimest mõnikord aknast või kellatornistki alla hüppama, ja see tunne on nii hukutav. Samuti kellukesed… Haigus, Rodion Romanovitš, haigus! Olete oma haiguse liiga hooletusse jätnud. Peaksite vilunud arstiga nõu pidama, aga muide, mis asjamees teil see paks seal on?… Jampsite! See kõik sünnib teiega lihtsalt jampsides!…»
Hetkeks hakkas Raskolnikovi ümber kõik ringi käima.
«Kas tõesti,» vilksatas tal mõte peast läbi, «ka praegu ta valetab? See pole võimalik! Pole võimalik!» Ta püüdis seda mõtet eemale tõrjuda, kuid tundis juba ette, millise äärmise hullustuse ja raevuni see võib teda viia ning et sellest hullustusest ta võib mõistuse sootuks kaotada.
«See ei olnud sonides, see oli ilmsi,» hüüdis ta ja pingutas kogu oma mõistust, et Porfiri Petrovitši mängu läbi näha. «Ilmsi! Ilmsi! Kas kuulete?»
«Jah, mõistan ja kuulen! Te ütlesite eilegi, et mitte sonides, vaid ilmsi, isegi eriti toonitasite, et mitte sonides! Ma mõistan kõike, mis te võite öelda! Äh!… Aga kuulge, Rodion Romanovitš, mu heategija, noh, võtame või sellegi asjaolu. Oletame, et teie oleksite tõepoolest kurjategija või kuidagi sellesse neetud asjasse segatud, noh, kas hakkaksite teie, armas aeg, ise toonitama, et te seda sonides ei teinud, vaid, ümberpöördult, täie mõistuse juures? Ja oleksite hakanud seda eriti kangekaelselt toonitama! Armas aeg, kas te oleksite siis nõnda teinud? Minu arvates üsna teistpidi. Sest kui teie oma hingel midagi tunneksite, siis oleksite pidanud tingimata toonitama: et tingimata oli see kõik sonides! Eks ju? On ju nii?»
Midagi kelmikat kõlas selles küsimuses. Raskolnikov põrkas vastu sohva seljatagust tema juurde kummarduva Porfiri eest ja silmitses teda vaikivas imestuses ainiti.
328
