Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/404

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hakkab Sonjat nüüd vihkama, ja nimelt nüüd, mil ta tema veel õnnetumaks oli teinud.

«Milleks läksin ma temalt pisaraid paluma? Milleks on vaja tema elu pureda? Oh alatust!»

«Ma jään üksi!» rääkis ta äkki otsustavalt. «Ja tema ei hakka vangimajja käima!»

Umbes viie minuti pärast tõstis ta pea ja naeratas imelikult. See oli imelik mõte. «Võimalik, et sunnitööl on tõesti parem,» turgatas tal korraga pähe.

Ta ei mäletanud, kui kaua ta oma toas oli istunud, peas ebamääraste mõtete summ. Äkki avanes uks ja sisse astus Avdotja Romanovna. Ta jäi uksele peatuma ja vaatas venda lävelt, nagu see ennist Sonjaga oli teinud; siis astus ta sisse ja istus venna vastu toolile, oma eilsele kohale. Raskolnikov vaatas teda vaikides ja nagu millelegi mõtlemata.

«Ära pane pahaks, vend, tulin ainult silmapilguks,» ütles Dunja. Tema näoilme oli mõtlik, kuid mitte karm. Pilk oli selge ja vaikne. Raskolnikov nägi, et ka see tuli armastusega tema juurde.

«Vend, nüüd tean ma kõik, kõik. Dmitri Prokofjitš seletas ja rääkis mulle. Sind kiusatakse taga ja piinatakse rumalate ja alatute kahtlustustega… Dmitri Prokofjitš ütles mulle, et pole mingit hädaohtu ja et sa asjata kõige selle peale niisuguse hirmuga vaatad. Ma ei mõtle nõnda ja mõistan täielikult, kuidas sinus kõik on vihale aetud ja et see meelepaha võib igaveseks sinusse jäljed jätta. Seda kardan ma. Sellepärast, et sa meid maha jätsid, ei mõista ma sinu üle kohut, ei julgegi mõista, ja anna mulle andeks, et ma enne sulle etteheiteid tegin. Iseendas tunnen ma, et kui minul oleks niisugune suur mure, siis jätaksin ka mina kõik maha. Emale ei räägi ma sellest midagi, kuid räägin sinust ometi vahetpidamata ja sinu nimel ütlen talle, et sa tuled õige pea. Ära piinle tema pärast, mina rahustan teda; kuid ära ka sina teda piina – tule kordki; pea meeles, ta on ema! Nüüd tulin sulle ainult ütlema (Dunja hakkas istmelt tõusma}, et kui ehk juhtumisi sul mind tarvis on või kui ehk vajad… kogu mu elu või midagi… siis kutsu mind, ma tulen. Jumalaga!»

Ta pöördus järsku ümber ja läks ukse poole.

«Dunja!» peatas teda Raskolnikov, tõusis sohvalt ja astus tema juurde. «See Razumihhin, Dmitri Prokofjitš, on väga hea inimene.»


404