dagi seedinud…» Ta vaikis jällegi ja surus hambad kokku: jällegi ilmus talle Dunja kuju täpselt niisugusena, nagu ta oli siis, kui ta pärast esimest pauku koledasti ära hirmus, revolvri langetas ja kooljana talle otsa vahtis, nii et ta oleks jõudnud kaks korda teda kinni haarata, kuna ta enda kaitseks kättki poleks liigutanud, kui ta ise talle seda poleks meelde tuletanud. Tuli meelde, kuidas tal temast sel silmapilgul nagu kahju hakkas ja kuidas ta südant nagu pitsitati… «Ee, kurat võtku! Jällegi need mõtted; kõige selle peab jätma, jätma!»
Ta hakkas magama jääma: palavikuline värin vaibus; äkki oleks nagu midagi vaiba all mööda kätt ja jalga jooksnud. Ta võpatas: «Ptüi, pagan, see on vist hiir!» mõtles ta. «Ma jätsin ju vasikaliha lauale…» Väga vastumeelt oli tal vaipa eemale lükata, üles tõusta ja külma tunda, kuid jällegi puudutas miski vastikult ta jalga; ta kiskus endalt vaiba ja süütas küünla põlema. Palavikuvärinal kummardus ta voodit silmitsema – ei midagi; ta raputas vaipa ning äkki kargas linale hiir. Ta tormas hiirt taga ajama; kuid see ei läinud voodist maha, vaid vilas siira-viira siia-sinna, libises tal sõrmede vahelt, jooksis mööda kätt ja lipsas äkki padja alla; ta viskas padja kõrvale, kuid otsekohe tundis ta, kuidas midagi talle põue kargas, hakkas mööda ihu kraapima ja oli juba selja taga, särgi sees. Ta lõi närviliselt värisema ja – ärkas. Toas oli pime, ta lamas voodis, vaibasse mässitult nagu ennistki, akna taga ulgus tuul. «Kui vastik!» mõtles ta pahaselt.
Ta tõusis ja istus asemeservale, selg akna poole. «Parem üldse mitte magada,» otsustas ta. Aknast tuli külma ja niiskust; kohalt tõusmata kiskus ta vaipa peale ja mässis enda sellesse. Küünalt põlema ei süüdanud. Ta ei mõelnud millestki ega tahtnudki mõelda; kuid viirastus järgnes viirastusele, välgatasid seosetud, ilma alguse ja lõputa mõttekatkendid. Ta langes justkui poolunne. Oli see külm, pimedus, niiskus või akna taga vinguv ja puid kõikuma panev tuul, mis äratas temas mingisuguse tungiva kalduvuse fantastilisteks mõteteks, kuid ta nägi aina lilli. Silme ette kerkis tore maastik; selge, soe, peaaegu palav päev, nelipühad. Rikas, luksuslik inglise stiilis suvila, ümbritsetud lõhnavatest lillepeenardest; väänkasvudega põimitud, roosidega täidetud rõdu; valge, jahe, toreda vaibaga kaetud trepp, mida piiravad hiina pottides kasvavad haruldased lilled. Eriti puutusid talle silma
481
