Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/101

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


WANAEMA
(nagu enne, on keset tuba jõudnud):

Meid kaitse oma were sees,
Oh Issand Jumal abimees...


MARI
(rutuga ümberwisatud hilpudes, suures erutuses tagatoast tulles, hirmul wanaema ümbert kinni hakates):

Wanaema! Wanaema! — Oh Jumal! Wanaema?...


WANAEMA
(hirmul):

Ei tea, laps, ei tea! See ei olnud looma, see oli inimese hääl!


MARI
(kõige suuremas erutuses, tormab läwe poole. Jõud lõpeb jalust, toetab ukse piida najale.)

Oh Jumal, Jumal - (kiljatades) Margus!


WANAEMA
(wärisedes ja lõdisedes:

See ei olnud Marguse, see oli tema hääl!


MARI
(käsa ringutades):

Halastaja Jumal!

(Üle läwe tõstawad Margus ja Jaanus käte pääl Tiina, toowad tema sammsammul ette, tulewalguse poole. Tiina on närakates, metsik ja nälginud, endisest ilust ei ole enam midagi järel, ainult silmades on õnnelik sära. Tema käed on rinnus olewa haawa pääle surutud, ta wäriseb ja lõdiseb, weri walgub põrandale.)