Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/104

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



TIINA
(ärgates):

Margus! Margus! Huu! Hundid!! — (Õnnelikult:) Süüa andsiwad minule! (Naeratades) Wõi jalad harkis all, nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult:) Mis te tahate minust! Mina ei tea Kiwesti-Kaarli warsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta, südantlõhestawalt): Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähewad laiali lahti.) Ja anna neile andeks nende wõlad, kui meie andeks anname oma... (Huuled liiguvad weel tasa, langeb kokku — sureb.)

(Margus surub Tiina silmad kinni ja nutab, nurgas nuutsub Mari, Jaanus seisab tummalt, kokku pandud kätega.)


WANAEMA
(kummarkile surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalwet, aga nõnda, et ainult wiimased sõnad kuuldawale tulewad):

… Ja wõta tema patust puhas hingekene oma auuriiki, Issand, igawene Jumal! Aamen!

(Surmawaikus.)


(EESRIIE.)